Ülevaade

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (Lai 17, Tallinn) 23. mai – 27. september 2015
Tbilisi Zurab Tsereteli Moodsa Kunsti Muuseum (Tbilisi, Gruusia) 9. oktoober – 13. oktoober 2015
Pärnu Muuseum (Aida 3, Pärnu) 5. veebruar – 10. aprill 2016
ERÖMÜVHAZ kultuurikeskus (Budapest, Ungari) 23. september – 20. oktoober 2016
Boras tekstiilimuuseum (Boras, Rootsi) 28. jaanuar – 7. mai 2017

Näitusest

Kuraator: Toomas Volkmann
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Korraldaja: Helen Saluveer
Assistent: Birgita Silberg

„Uus Põhjamaade moeillustratsioon II“ on järg mõne aasta tagustele näitustele Tallinnas ja Helsingi Disainimuuseumis. Uuele väljapanekule on lisandunud Põhjamaade parimad tegijad Norrast ja Taanist ning see annab täpsema ülevaate värvikamate illustraatorite kunstilisest lähenemisest ja ka nende kommertslikus võtmes töödest.

Viimased kümmekond aastat on moeillustratsiooni jõuliselt tagasi toonud kunstiteadlaste ja -galeriide huviorbiiti. Paari viimase aasta suundumiseks võib aga lugeda selle kunstiliigi tugevamat haaret just veebiväljaannetes ja spetsialiseerumist näitustele. Peavoolu moemeedia tähelepanu kese on muutunud. Uute publikatsioonide arv ja teemakäsitluse rohkus seevastu väljendab taandumatut huvi moeillustratsiooni kui žanri vastu.

Vaatamata oma 500aastasele ajaloole pole moeillustratsiooni koht just alati olnud sellises fookuses nagu täna. Selle vaieldamatuks õitseajaks jääb kahe maailmasõja vaheline periood. Fotograafia ja merkantiilse maailmavaate pealetungiga viiekümnendatel illustratsiooni vankumatu positsioon taandus, kuid ei kadunud areenilt lõplikult, vaid murdis end kuuekümnendate paatoslikus optimismis ajalootaagast lahti, rajades uusi esteetilisi lähenemisi. Kohati toimus see lausa vandaalselt – paljud šedöövrid eelnenud epohhidest leidsid koha prügikastis.

Moeillustratsioonide olemus on vastuoluline ja mitmetahuline, jäädes samas alati seotuks tootereklaami, müügi ja kunstiga ning samal ajal kõigi nende vahele, akadeemikute kiuste … Ilmselt on see ka põhjus, mis surub selle kunstivormi kunstimaailma äärealadele võrreldes teiste, peavoolu žanritega, mida on kergem määratleda. Sama staatust on aastaid jaganud kahjuks ka plakatikunst ja isegi tootedisain.

Moeillustratsiooni maagia seisneb selle paradoksaalsuses: olles ühelt poolt kaasaega peegeldav müügitugi, jääb see konservatiivselt kindlaks kogu euroopaliku joonistuskultuuri põhiväärtustele.

Oma graafilisse arsenali on moeillustratsioon ajapikku sünteesinud Euroopa kultuuriruumi suurimate meistrite käekirjad renessansist popini. Dürer, Ingres, Degas, jaapanlik impulsiivsus ja minimalism, art noveau’ ja art deco dekoratiivsus, 60-70ndate psühhedeelsus on vaid mõned näited illustratsioonitehnikate ja -traditsioonide rohkusest. Moeillustratsiooni mõnevõrra retrohõngulises konservatismis peitub seega ka rohke annus idealismi, mis väärtustab nii ajalugu, moeloomingut kui ka konkreetset disaini, mis on illustraatorit inspireerinud.

Kaasajal, mil kommertskunst põhineb suuresti erinevate arvutiprogrammide valdamisele, on moeillustratsioon jäänud truuks ürgselt käelisele oskusele, isegi siis kui tegu on tehnikate sünteesi või järeltöötlusega arvutis. Käe, pliiatsi ja pintsli jõud, isegi kui see on miksitud kujundusprogrammide võimalustega, tekitab ainukordsuse tunde. Ses mõttes võib moeillustratsiooni liialdamata asetada haute couture’iga samale pjedestaalile.

Kui moefoto kirjeldab tänu oma tehnilise spetsiifikale ülitäpselt moeloomingu faktuure ja vorme, siis moeillustratsioon suudab nagu möödaminnes endasse haarata enamat: üldistust ajast, ootustest ja poeesiast, olles moeloomingu ja meie aja isegi ehk täpsem väljendaja.

Ja miks kõneleme just Põhjamaadest, kui fookusesse tõuseb kaasaegne moeillustratsioon? Ilmselt seepärast, et need kunstnikud on kehtestanud müüdi loojanatuurist , kes näeb ilu eemalt, pea maailma servalt, üldistades ajalist ja ajatut vaid joones.

Toomas Volkmann
Näituse kuraator